Sõjamuuseumid Eestis

Orissaare külje all asuv sõjavara muuseum tahab aadressi ja väinatammile suunaviita, et huvilised ei peaks muuseumi otsides ära eksima või mõttetult aega raiskama.
Saaremaa sõjavara muuseumi juht Margus Sinimets ütles, et muuseum tegutseb siiani ilma aadressita, mistõttu mandrilt tulevad külastajad ei suuda sageli muuseumi leida. Muuseum asub Põripõllu külas, hoonetest kilomeetri kaugusel põllu ja metsa taga. Muuseumi leidmine kipub üle jõu käima just vanemas eas välismaalastele, kes läbi häda kohale jõuavad ja siis kiruvad. Noored kasutavad GPS-i ja neil muret ei ole.
Aadressi puudumine on probleemiks ka asjaajamisel. “Kui pead kirjavahetust või tellid midagi, siis küsitakse ikkagi aadressi, aga meil on vaid maaüksuse nimi,” rääkis Sinimets.
Mitu aastat tagasi tegi Sinimets toonasele Orissaare vallavalitsusele ettepaneku nimetada Orissaarest Reinasse minev tee Muuseumi teeks ja nummerdada muuseumi käes olevad neli endist farmihoonet.

Saarte Hääl

Reisijuht avaldab koostöös Kaitseliidu ajakirjaga Kaitse Kodu! sarja põnevaid artikleid Eesti ja ka teiste riikide kõige paeluvamatest militaarturismi objektidest. Täna matkame Hiiumaal.
Täpsemalt vöttes on need Hiiumaa militaarretked ka loodusretked, sest kogu Hiiumaa militaarpäritolu rajatiste ja ehitiste kogum paikneb eriti looduskaunites kohtades.
On metsa, mereranda, sood ja raba. Nii Esimese kui ka Teise maailmasöja kindlustusi leiab peaaegu kogu saarel, peamiselt küll rannikul ja selle lähedal. Et Hiiu murrakutes, nagu ka suurel osal Saaremaast, õ-tähte pole, siis loobun sellest ka käesolevas kirjutises.

Delfi Reisijuht

Eesti põneva ajaloo tõttu on siin jälgi lähiajaloo ehk 20. sajandi militaartegevusest omajagu – nii uuemast kui vanemast ajast. Et huvilisel selles lihtsam orienteeruda oleks, on artiklis külastamist väärt paigad – seekord väljaspool Tallinnat – jagatud nelja ajaperioodi vahele. Lisaks on Eestis mitmeid üldisemaid ülevaateid andvad ning suurepäraste ekspositsioonidega muuseume nagu Eesti Sõjamuuseum, Hiiumaa militaarmuuseum, Saaremaa Sõjavara muuseum jt.

Puhka Eestis

Reisijuht avaldab koostöös Kaitseliidu ajakirjaga Kaitse Kodu! sarja põnevaid artikleid Eesti ja ka teiste riikide põnevaimatest militaarturismi objektidest. Täna tuleb juttu Jõgewa militaarmuuseumist.
„No tere tulemast,” haarab Pommiaugu Sergei, ametlikes dokumentides tuntud ka kui MTÜ Pommiauk eestvedaja Sergei Jerjomin, saabuja käe tervituseks oma kämblasse ja pigistab. On tunda kerget raginat, kui kõhred ja kondid hiiglase raudses haardes deformeeruvad. Täpselt samasuguse ragina ja entusiasmiga on Sergei koos oma mõtte- ja klubikaaslastega kogunud muuseumiks ümberkohandatud metallitöökoja hoonesse Jõgeva külje all kõikvõimalikku rohkem või vähem püssirohulõhnalist kraami. Pigem rohkem püssirohulõhnalist kui vähem.
Küll on ta tuuseldanud oma sõpradega lakapealsetes, möllanud metallidetektoriga metsades juba kinni kasvada jõudnud kaitsekraavides ja kahlanud rinnust saati rabamülgastes, lohistanud välja puruks lastud kahuritükke ning tassinud kokku juppideks kukkunud lennumasinate tükke. Mürsud, miinid, granaadid, loomulikult püstolid, revolvrid, automaadid, kahurid. Aga ka raiumiseks ja torkamiseks sobiv arsenal. Sõnaga – kõike, mille abil Eestimaa pinnal ajaloo jooksul, viikingiajast kuni taasiseseisvumiseni, on verd valatud või habrast rahu tagatud. Ja muidugi kõik muu selle juurde kuuluv, nagu mundrid, saapad, nööbid, lauanõud, kaardid, mündid – kui millelgi on väiksemgi kokkupuude militaarmaailmaga, siis on selle koht Jõgewa muuseumis.

Delfi Reisijuht

Tank alustab neljapäeva hommikul Saaremaalt oma teekonda treileril ja jõuab sõjamuuseumi juurde Viimsis eeldatavalt kella 13 paiku. Viimased paarkümmend meetrit oma positsioonile muuseumi ees sõidab sõjamasin ise.
2015. aastal Poola armeemuuseumi kingitusena Eesti sõjamuuseumi kogusse jõudnud tanki renoveeris kahe aasta jooksul Saaremaa Sõjavara Selts Margus Sinimetsa juhtimisel, kellele see oli seni mastaapseim taoline ettevõtmine. Tank on võimalikult originaalilähedaselt taastatud nii väljast kui ka seest. Suurim väljakutse oli Saaremaa Sõjavara Seltsi esimehe Margus Sinimetsa sõnul see, et tank liikuma saada. 1953. aastal Poolas litsentsi alusel toodetud sõjamasin oli seisnud üle 30 aasta, juhtmed ja voolikud läbi lõigatud, roomikute lülid paksu roostega kaetud.
“Üldiselt oli see kõik üks paras leiutamine, et masinale hääled sisse saada,” rääkis Sinimets keerulisest projektist.
Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill ütles, et renoveerimine tuli ette võtta, kuna muuseumi jaoks on oluline, et eksponaadid oleksid esinduslikus korras. “Tahame, et külastaja kogeks muuseumis võimalikult palju ajaloolist ja ehedat ning on ju selline tank ka Eesti pinnal sõdinud,” selgitas Lill autentse taastamise olulisust.
T-34/85 jääb muuseumi välialale kõigile huvilistele tutvumiseks. Kuna tank on sõidukorras, on seda kokkuleppel võimalik kasutada nii taaslavastuslahingutes kui ka filmivõtetel. Lisaks saab sõjamuuseumi rasketehnika angaaris näha veel hulka 20. sajandil eri riikide relvastusse kuulunud suurtükke ja soomukeid.

Saarte Hääl
Artikli viide